Läksin üle tumblr-isse.
Sanna uus asi <--- CLICK IT!
Põhjus on selles, et olin ennast juba pikka aega tundnud kammitsetuna bloggerist. Asi oli minu peas, sest tunne oli alati selline, et kui nüüd Bloggeri akna lahti teen, siis pean kohe pika tiraadi kirjutama. Tumblriga sellist asja pole. Ilusam on ka.
*shrugs*
Thursday, February 3, 2011
Wednesday, February 2, 2011
MA OLEN NII PALJAS JA VEIDI ON HÄBI
Minu iPodis mängib hetkel peaaegu enamus ajast Jaan Tätte, eriti laulud "Sina ja jõgi", "Vaata, mis sa tegid" ja "Sõprade laul nr 6."
"Ma tean, kuidas vesi su jalgasid paitab,
ei mina nii oska, las jõgi mind aitab."
"Sa tilgud mu kõrval, ma olen nii peatu.
Nii vaikne kui jõgi, mis eales ei peatu."
"Viin sind selleks, et külma eest kaitsta
ja hommikust udu su põskedelt maitsta."
"Viin sind selleks, et küsida sinult
kas kampsun on kaasas või sooja saad minult?"
Miks ei võiks kõik inimesed nii lihtsalt mõtelda? Ma vajun suhtemängude raskuse all.
"Inimesed räägivad, kuid mina aru neist ei saa,
maailm kauge näib, kui sina oled lähedal."
"Ma tean, kuidas vesi su jalgasid paitab,
ei mina nii oska, las jõgi mind aitab."
"Sa tilgud mu kõrval, ma olen nii peatu.
Nii vaikne kui jõgi, mis eales ei peatu."
"Viin sind selleks, et külma eest kaitsta
ja hommikust udu su põskedelt maitsta."
"Viin sind selleks, et küsida sinult
kas kampsun on kaasas või sooja saad minult?"
Miks ei võiks kõik inimesed nii lihtsalt mõtelda? Ma vajun suhtemängude raskuse all.
"Inimesed räägivad, kuid mina aru neist ei saa,
maailm kauge näib, kui sina oled lähedal."
Tuesday, January 25, 2011
Saturday, January 22, 2011
Unenägu
Ma ärkasin just unenäost ja tõustes tundsin suurt tungi seda üles kirjutada. Unenägu on iseenesest üsna väik fragment, aga minu tunded selle ümber moodustavad terviku.
Kõndisin mööda Mere puiesteed Kopli poole. Kõndisin, kõndisin, kuni ei olnud enam kaugel Linnahalli trammipeatusest. Sealsamas tuli Kopli poolt tramm. Ma vaatasin kiirelt üles kõik inimesed, kes seal on. Ma otsisin loomlikult ühte - T-d. Ta oli seal ja ma vaatasin talle silma. Ja ta vaatas mulle ka, kerge naeratus näol. Tramm hakkas sõitma ja me vaatasime ja vaatasime, kuni tramm oli ära sõitnud ja ta ei olnudki selle peal, vaid olime üksteist vaadanud läbi kahe klaasi.Ta ei olnudki selle peal. Ta seisis minust 20 m kaugusl ja ta oli SEAL.
Ma ärkasin.
Mida see tähendab? Ei, ma ei taha teada ennustuslikus mõttes, vaid.. miks selline unenägu. Kas see oli justkui andekspalumine selle eest, et ta mu sõnumile ei vastanud? :)
Ma tunnen jälle ta lõhna. See on kergelt kirbe. Kust sa tulid, kust?
Kõndisin mööda Mere puiesteed Kopli poole. Kõndisin, kõndisin, kuni ei olnud enam kaugel Linnahalli trammipeatusest. Sealsamas tuli Kopli poolt tramm. Ma vaatasin kiirelt üles kõik inimesed, kes seal on. Ma otsisin loomlikult ühte - T-d. Ta oli seal ja ma vaatasin talle silma. Ja ta vaatas mulle ka, kerge naeratus näol. Tramm hakkas sõitma ja me vaatasime ja vaatasime, kuni tramm oli ära sõitnud ja ta ei olnudki selle peal, vaid olime üksteist vaadanud läbi kahe klaasi.Ta ei olnudki selle peal. Ta seisis minust 20 m kaugusl ja ta oli SEAL.
Ma ärkasin.
Mida see tähendab? Ei, ma ei taha teada ennustuslikus mõttes, vaid.. miks selline unenägu. Kas see oli justkui andekspalumine selle eest, et ta mu sõnumile ei vastanud? :)
Ma tunnen jälle ta lõhna. See on kergelt kirbe. Kust sa tulid, kust?
Contemplation
Eile oli nii mõnus õhtu Annega kinos ja hiljem Reval Café-s. Miks on nii, et üks-ühele inimesega rääkides kujunevad jutud täiesti erinevateks nendest, mis toimuvad suures infomüras?
See on omal moel loomulik, eksole.. Aga ikka, kuidas muuta tänapäevast ühiskonda selliseks, et me kõik oleksime avali ka siis, kui ümbritsev emotsionaalne torm meid maaligi surub?
Ma kujutan ette, et minu kirjutised on küsimusi täis, aga seda on minu elugi. Miks ta nii käitub? Miks on nii, et me kunagi rahul ei ole sellega, mis meil on? Miks on meie elus nii palju valu?
Kuidas saada lahti hirmust valu ees? Kas pea-ees vette hüppamine on tegelikult ka arukas või peaksin, femme fatale'i kombel naeratama, teesklema, et mu elu on ka küljeluud mängimata ideaalne ja ootama, kuni minu juurde tullakse? Ahh, kaks maailmapilti põrkuvad. Ma olen terve elu uskunud pea-ees-vee-poole teooriat - et risk viib sihile ja valu on aktsepteeritav elu osa, mis puhastab.
Ja siis on hirm - kui ma ennast T-le kätte mängin, siis lähen unustatud mänguasjade kasti. Kas ma olen juba seal? Kas kõik, mis nüüd on, on lihtsalt kaitsetaktika, et kui järgmine reede juhuslikult kohtume, ei oleks viha ega stseene ning et tal säiliks potensiaalne võimalus mind rajalt maha võtta? Kui see mulle juba praegu nii tundub, kas siis ei oleks targem/lihtsam kohe öelda, mida ma arvan või tunnen?
Kas "Kao ära, ma ei jõua enam!" või "I'm great, how are you?"
See on omal moel loomulik, eksole.. Aga ikka, kuidas muuta tänapäevast ühiskonda selliseks, et me kõik oleksime avali ka siis, kui ümbritsev emotsionaalne torm meid maaligi surub?
Ma kujutan ette, et minu kirjutised on küsimusi täis, aga seda on minu elugi. Miks ta nii käitub? Miks on nii, et me kunagi rahul ei ole sellega, mis meil on? Miks on meie elus nii palju valu?
Kuidas saada lahti hirmust valu ees? Kas pea-ees vette hüppamine on tegelikult ka arukas või peaksin, femme fatale'i kombel naeratama, teesklema, et mu elu on ka küljeluud mängimata ideaalne ja ootama, kuni minu juurde tullakse? Ahh, kaks maailmapilti põrkuvad. Ma olen terve elu uskunud pea-ees-vee-poole teooriat - et risk viib sihile ja valu on aktsepteeritav elu osa, mis puhastab.
Ja siis on hirm - kui ma ennast T-le kätte mängin, siis lähen unustatud mänguasjade kasti. Kas ma olen juba seal? Kas kõik, mis nüüd on, on lihtsalt kaitsetaktika, et kui järgmine reede juhuslikult kohtume, ei oleks viha ega stseene ning et tal säiliks potensiaalne võimalus mind rajalt maha võtta? Kui see mulle juba praegu nii tundub, kas siis ei oleks targem/lihtsam kohe öelda, mida ma arvan või tunnen?
Kas "Kao ära, ma ei jõua enam!" või "I'm great, how are you?"
Wednesday, January 19, 2011
ÜKS ESIMESI JULGELT AUSAID POSTITUSI
Uskumatu, kuidas ma JÄLESTAN hetkelist olukorda!
Me räägime, aga ei räägi. Me küsime, ilma vastustest tõeliselt huvitumata või jätame küsimata küsimused, millele tegelikult vastuseid tahame. Minuga on tegelikult nii, ehk on tema jaoks kõik ideaalses korras. Väike flirt kirja teel (me ei helista kunagi), pidevad "Kuidas su päev oli?" küsimused.
Vastuolud puuduvad, justkui tüüne meri, kus puudub väiksemgi tuul. Ja meie paadis ei liigu tänu sellele mitte kuhugi. Me oleme seal, kus me oleme alati olnud, välja arvatud juurde tulnud :* või "Kisses" kirjade lõppu.
Andke andeks, aga ma ei taha suudlusi kirja lõpus ja kuuajalisi vahesid juhuslike kohtumiste vahel, peale mida läheme tema juurde ja teeme armastust. Kui me piisavalt armastust teeme, kas siis armastus peaks mingil hetkel valmis ka saama? See kõlab nii meheliku loogikana... Armastuse tegemiseks peab seda andma ja ma tunnen, et ma annaksin küll.
Aga ma ei saa aru, kas ta ongi selles võtmise eesmärgil?
See on tema jaoks liiga ideaalne, tema olemus on selliseks occasionally suhteks nii sobiv. Ta oskab viisakaks jääda ning jätta mulje, et sa meeldid talle, ise neid tundeid kinnitamata. See tähendab seda, et ei teki mingeid sidemeid teie vahel, suhe püsib just sellisena, et sa arvad temast piisavalt hästi, et tema juurde ikkagi lõpuks minna. Ta on lõbus aga oskab ka tõsine olla, näiteks rääkida südantlõhestavaid lugusid oma lapsepõlvest, tekitamaks piisavas koguses sümpaatiat ja kahjutunnet.
Ma ei pea ta välimusest rääkima, ma loodan. Lühidalt - talle on looduse poolt antud ja ta näeb hommikul peegli ees vähemalt 45 minutit vaeva, et oma häid omadusi ka rõhutada. Ta käib stiilselt riides, aga ei näe välja nii, nagu oleks pingutanud.
Ma võtaksin vastu selle, mida tema tahab, aga ainult siis, kui minuga aus oldaks. Ma oleksin huvitatud sellest, millise sekreräriga ta sellel lõunapausil magas ja suudaksin neutraalseks ka jääda (?). Ma ei taha lihtsalt teadmatust.
Aga teadmatus on tema relv, minu meelest. Ja ootusärevus. Mõnes mõttes käitub ta natukene kättesaamatult, nagu naistele kombeks. See töötab kõigi peal, ma arvan. Ma tahaksin, et minu peal mitte. Ma tahaksin, et mul oleks piisavalt elukogemust, et teha kannapööre ja minema kõndida, samal ajal keskmist sõrme näidates.
Me räägime, aga ei räägi. Me küsime, ilma vastustest tõeliselt huvitumata või jätame küsimata küsimused, millele tegelikult vastuseid tahame. Minuga on tegelikult nii, ehk on tema jaoks kõik ideaalses korras. Väike flirt kirja teel (me ei helista kunagi), pidevad "Kuidas su päev oli?" küsimused.
Vastuolud puuduvad, justkui tüüne meri, kus puudub väiksemgi tuul. Ja meie paadis ei liigu tänu sellele mitte kuhugi. Me oleme seal, kus me oleme alati olnud, välja arvatud juurde tulnud :* või "Kisses" kirjade lõppu.
Andke andeks, aga ma ei taha suudlusi kirja lõpus ja kuuajalisi vahesid juhuslike kohtumiste vahel, peale mida läheme tema juurde ja teeme armastust. Kui me piisavalt armastust teeme, kas siis armastus peaks mingil hetkel valmis ka saama? See kõlab nii meheliku loogikana... Armastuse tegemiseks peab seda andma ja ma tunnen, et ma annaksin küll.
Aga ma ei saa aru, kas ta ongi selles võtmise eesmärgil?
See on tema jaoks liiga ideaalne, tema olemus on selliseks occasionally suhteks nii sobiv. Ta oskab viisakaks jääda ning jätta mulje, et sa meeldid talle, ise neid tundeid kinnitamata. See tähendab seda, et ei teki mingeid sidemeid teie vahel, suhe püsib just sellisena, et sa arvad temast piisavalt hästi, et tema juurde ikkagi lõpuks minna. Ta on lõbus aga oskab ka tõsine olla, näiteks rääkida südantlõhestavaid lugusid oma lapsepõlvest, tekitamaks piisavas koguses sümpaatiat ja kahjutunnet.
Ma ei pea ta välimusest rääkima, ma loodan. Lühidalt - talle on looduse poolt antud ja ta näeb hommikul peegli ees vähemalt 45 minutit vaeva, et oma häid omadusi ka rõhutada. Ta käib stiilselt riides, aga ei näe välja nii, nagu oleks pingutanud.
Ma võtaksin vastu selle, mida tema tahab, aga ainult siis, kui minuga aus oldaks. Ma oleksin huvitatud sellest, millise sekreräriga ta sellel lõunapausil magas ja suudaksin neutraalseks ka jääda (?). Ma ei taha lihtsalt teadmatust.
Aga teadmatus on tema relv, minu meelest. Ja ootusärevus. Mõnes mõttes käitub ta natukene kättesaamatult, nagu naistele kombeks. See töötab kõigi peal, ma arvan. Ma tahaksin, et minu peal mitte. Ma tahaksin, et mul oleks piisavalt elukogemust, et teha kannapööre ja minema kõndida, samal ajal keskmist sõrme näidates.
Saturday, January 1, 2011
LOVE AND OTHER DRUGS
Teate, ma poleks mitte kunagi arvanud, et ma niiviisi sellest lahti oskan lasta. Ma kustutasin tema numbri oma mobiilist, tema kirjad postkastist, sõnumi telefonist. Ma kaalusin isegi tema lahkumist enda sõbralistist, aga see oleks juba liiga ekstreemne. Või kas oleks? Ma ei tea, aga, et kas ma teen seda kõike seetõttu, et ma tahan temast tegelikult ka lahti saada või seepärast, et ma loodan, et minu eemaletõmbumine seob mind tema külge kuidagi tugevamalt.
Ma arvan, et ikka see viimane. Nagu ma just kuskilt lugesin: "Rejection is the greatest aphrodisiac."
Ja ma naeratasin ikka totakalt, kui ma temalt sõnumi sain, aga kuskilt olen saanud jõudu, et emotsioone tahapoole suruda ja lasta oma mõistusel veidi võimutseda. Ja ilma rumala joobumuseta tean, et minupoolsed lootused on rumalad ja destruktiivsed, just mulle endale.
Aga oluliste asjade poole pöördudes, aastavahetus oli tore. Ma Lätti ei läinud, olin kodumaa pinna peal, käisime Birxi ja Katriniga väljas, alguses Katrini sõbranna juures ja hiljem Panoraami Smilersit kuulama. Alustasime juba kella kuuest šampanjadega, mis lõpuks ka oma osa nõudsid, nimelt siis, kui olime Panoraami minemas, oli kõigil äärmiselt halb olla. Kannatasime sealoleku ära ja tantsisime isegi natukene, mis oli küll raskendatud (12 cm of exquisite torture called heels) aga saime hakkama. Siis läksime Katriniga koju, kus ma palusin emal endale pesukausi voodi kõrvale tuua, igaks juhuks.
Ma pean ikka T-st rohkem rääkima, saab hinge pealt ära.
Igatahes, mul oli tehtud hull plaan, et mida me teeme koos ja siis ütleb ta mulle, et "sõber tuleb raamatuid ära tooma." See on lihtsalt kõige idiootsem vale minu terve elu jooksul. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et "Gotta go... to wash my.. feet..." Ahjaa, siis veel see tüüpiline lause "Ma helistan sulle."
Anyways, ta ei helistanud aga õnneks sain Annega koos olla, istusime kohvikus ja rääkisime juttu. Miks ta siis ühendust ei võtnud? Sest nad hakkasid juttu rääkima ja lõpetasid peale südaööd ja ta ei tahtnud mind üles äratada. Aww, kui armas.
Aga nagu näete, mina olen juba asjast üle ja ei kavatse temaga enam never-ever suhelda.
Eat that.
Head MMXI-d.
Sanna
Ma arvan, et ikka see viimane. Nagu ma just kuskilt lugesin: "Rejection is the greatest aphrodisiac."
Ja ma naeratasin ikka totakalt, kui ma temalt sõnumi sain, aga kuskilt olen saanud jõudu, et emotsioone tahapoole suruda ja lasta oma mõistusel veidi võimutseda. Ja ilma rumala joobumuseta tean, et minupoolsed lootused on rumalad ja destruktiivsed, just mulle endale.
Aga oluliste asjade poole pöördudes, aastavahetus oli tore. Ma Lätti ei läinud, olin kodumaa pinna peal, käisime Birxi ja Katriniga väljas, alguses Katrini sõbranna juures ja hiljem Panoraami Smilersit kuulama. Alustasime juba kella kuuest šampanjadega, mis lõpuks ka oma osa nõudsid, nimelt siis, kui olime Panoraami minemas, oli kõigil äärmiselt halb olla. Kannatasime sealoleku ära ja tantsisime isegi natukene, mis oli küll raskendatud (12 cm of exquisite torture called heels) aga saime hakkama. Siis läksime Katriniga koju, kus ma palusin emal endale pesukausi voodi kõrvale tuua, igaks juhuks.
Ma pean ikka T-st rohkem rääkima, saab hinge pealt ära.
Igatahes, mul oli tehtud hull plaan, et mida me teeme koos ja siis ütleb ta mulle, et "sõber tuleb raamatuid ära tooma." See on lihtsalt kõige idiootsem vale minu terve elu jooksul. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et "Gotta go... to wash my.. feet..." Ahjaa, siis veel see tüüpiline lause "Ma helistan sulle."
Anyways, ta ei helistanud aga õnneks sain Annega koos olla, istusime kohvikus ja rääkisime juttu. Miks ta siis ühendust ei võtnud? Sest nad hakkasid juttu rääkima ja lõpetasid peale südaööd ja ta ei tahtnud mind üles äratada. Aww, kui armas.
Aga nagu näete, mina olen juba asjast üle ja ei kavatse temaga enam never-ever suhelda.
Eat that.
Head MMXI-d.
Sanna
Subscribe to:
Posts (Atom)