Uskumatu, kuidas ma JÄLESTAN hetkelist olukorda!
Me räägime, aga ei räägi. Me küsime, ilma vastustest tõeliselt huvitumata või jätame küsimata küsimused, millele tegelikult vastuseid tahame. Minuga on tegelikult nii, ehk on tema jaoks kõik ideaalses korras. Väike flirt kirja teel (me ei helista kunagi), pidevad "Kuidas su päev oli?" küsimused.
Vastuolud puuduvad, justkui tüüne meri, kus puudub väiksemgi tuul. Ja meie paadis ei liigu tänu sellele mitte kuhugi. Me oleme seal, kus me oleme alati olnud, välja arvatud juurde tulnud :* või "Kisses" kirjade lõppu.
Andke andeks, aga ma ei taha suudlusi kirja lõpus ja kuuajalisi vahesid juhuslike kohtumiste vahel, peale mida läheme tema juurde ja teeme armastust. Kui me piisavalt armastust teeme, kas siis armastus peaks mingil hetkel valmis ka saama? See kõlab nii meheliku loogikana... Armastuse tegemiseks peab seda andma ja ma tunnen, et ma annaksin küll.
Aga ma ei saa aru, kas ta ongi selles võtmise eesmärgil?
See on tema jaoks liiga ideaalne, tema olemus on selliseks occasionally suhteks nii sobiv. Ta oskab viisakaks jääda ning jätta mulje, et sa meeldid talle, ise neid tundeid kinnitamata. See tähendab seda, et ei teki mingeid sidemeid teie vahel, suhe püsib just sellisena, et sa arvad temast piisavalt hästi, et tema juurde ikkagi lõpuks minna. Ta on lõbus aga oskab ka tõsine olla, näiteks rääkida südantlõhestavaid lugusid oma lapsepõlvest, tekitamaks piisavas koguses sümpaatiat ja kahjutunnet.
Ma ei pea ta välimusest rääkima, ma loodan. Lühidalt - talle on looduse poolt antud ja ta näeb hommikul peegli ees vähemalt 45 minutit vaeva, et oma häid omadusi ka rõhutada. Ta käib stiilselt riides, aga ei näe välja nii, nagu oleks pingutanud.
Ma võtaksin vastu selle, mida tema tahab, aga ainult siis, kui minuga aus oldaks. Ma oleksin huvitatud sellest, millise sekreräriga ta sellel lõunapausil magas ja suudaksin neutraalseks ka jääda (?). Ma ei taha lihtsalt teadmatust.
Aga teadmatus on tema relv, minu meelest. Ja ootusärevus. Mõnes mõttes käitub ta natukene kättesaamatult, nagu naistele kombeks. See töötab kõigi peal, ma arvan. Ma tahaksin, et minu peal mitte. Ma tahaksin, et mul oleks piisavalt elukogemust, et teha kannapööre ja minema kõndida, samal ajal keskmist sõrme näidates.
No comments:
Post a Comment