Eile oli nii mõnus õhtu Annega kinos ja hiljem Reval Café-s. Miks on nii, et üks-ühele inimesega rääkides kujunevad jutud täiesti erinevateks nendest, mis toimuvad suures infomüras?
See on omal moel loomulik, eksole.. Aga ikka, kuidas muuta tänapäevast ühiskonda selliseks, et me kõik oleksime avali ka siis, kui ümbritsev emotsionaalne torm meid maaligi surub?
Ma kujutan ette, et minu kirjutised on küsimusi täis, aga seda on minu elugi. Miks ta nii käitub? Miks on nii, et me kunagi rahul ei ole sellega, mis meil on? Miks on meie elus nii palju valu?
Kuidas saada lahti hirmust valu ees? Kas pea-ees vette hüppamine on tegelikult ka arukas või peaksin, femme fatale'i kombel naeratama, teesklema, et mu elu on ka küljeluud mängimata ideaalne ja ootama, kuni minu juurde tullakse? Ahh, kaks maailmapilti põrkuvad. Ma olen terve elu uskunud pea-ees-vee-poole teooriat - et risk viib sihile ja valu on aktsepteeritav elu osa, mis puhastab.
Ja siis on hirm - kui ma ennast T-le kätte mängin, siis lähen unustatud mänguasjade kasti. Kas ma olen juba seal? Kas kõik, mis nüüd on, on lihtsalt kaitsetaktika, et kui järgmine reede juhuslikult kohtume, ei oleks viha ega stseene ning et tal säiliks potensiaalne võimalus mind rajalt maha võtta? Kui see mulle juba praegu nii tundub, kas siis ei oleks targem/lihtsam kohe öelda, mida ma arvan või tunnen?
Kas "Kao ära, ma ei jõua enam!" või "I'm great, how are you?"
No comments:
Post a Comment