Ma loodan, et ma pole ainus, kes asjade armastamise pärast veidi süüd tunneb. Päriselt, meie planeet on ülitäbaras olukorras ja meie ainult ostame, ostame, ostame. Asi on aga selles, et mida rohkem me ostame, seda rohkem on VAJA osta. Näiteks, ostes läpaka, on peagi sellele vaja osta uusi programme, uut akut, kotti, kõlareid jne. Ostes ilusa mantli, avastame kohe, et leidsime selle juurde ideaalse salli, koti ja saapad. Kõlab nagu ülim nõiaring, milles on meil KÕIGIL oma koht. Mis aga ei tähenda, et meil kahju on;)!
Ausalt öeldes on kurb, et tunneme alles siis endid ilusatena, kui kanname ilusaid asju. Ideaalses maailmas elades poleks seda vaja, sest oleksime piisavalt enesekindlad ja tunneksime endid ilusatena. Kuni aga ideaalset maailma tekkinud pole, elame selles samas. Ja meie saame seal HÄSTI hakkama.
Tahan seda:
Siin selgubki vastuolu: ma vihkan, kui asju peetakse olulistemaks kui inimesi, samas armastan ise ka ASJU.
Confusing.. which reminds me: INKA TÖÖ LÄKS HÄSTI: GOLDSMITHS UN, HERE I COME!
No comments:
Post a Comment