Sõprus on minu meelest väga keeruline asi. Mitte kunagi ei saa me kindlad olla, kas meie sõber on ikka meie sõber või ta lihtsalt teeskleb, et on meie sõber või ta tahab olla meie sõber, aga ei tea, kas teine minu sõber tahab, et esimene sõber on minu sõber. CONFUSING.
Esimene küsimus, mida ma endalt küsin, on, et kas sõber on ikka PÄRIS sõber. Kuidas sellest aru saada? Kuigi asi käib enamasti kõhutunde, intuitsiooni kaudu, siis mõned kriteeriumid, vähemalt minu puhul, eksisteerivad. Sõpradel ei ole awkward momente ja vaikuski ei ole piinlik. Sõbrale tahaks nagu KÕIK ära rääkida ja enda üle uhke olles ei häbene sa sellest ka sõbrale rääkida. Sõber TAHAB sõpra kuulata.
Kui lähed üksikule saarele, tahad just tema kaasa võtta. Kui kummalgi teist on raske või teie suhtes on mõõnaperiood, ei ole te sellepärast vähem koos. Kui te tülligi lähete, tulete sellest välja, tugevamana kui enne.
Mis siis, kui mul oleks sõber, kes tegelikult ei tundu olevat sõber? Mida teha? Kas temaga suhe lõpetada? Kas kannatada kaua ja naeratada, nagu midagi polekski? Vaikselt temast eemalduda?
Kõige ausam oleks clean break, aga ka kõige valusam. Kannatada oleks kohutavalt nõme iseenda suhtes, kurb ja feik.
Tehes oma "sõpruse teel" palju vigu, me loodetavasti õpime neist. Vähemalt mina küll jälgin oma käitumist, et vältida vigu ja haiget tegemist. Kui teengi haiget, üritan asjad heaks teha.
Sannnnna
No comments:
Post a Comment