Olen kuidagi eriti õnnelik praegu. Eks osa sellest on seotud kooliga, osa kevadega, aga aina rohkem hakkan aru saama, kui palju mul vedanud on. Õnn või õnnelikkus on nagu suletud ring - oled õnnelik -- vaatad ka halbadele asjadele positiivselt, entusiasmiga --- muutud õnnelikumaks --- vaatad asjadele veel rõõmsama pilgu ja säravama silmaga. Ja see õnn, kiirgus annab mulle rohkem julgust olla mina ise, küsida palju küsimusi, naerda, olla tõsine, armastada avalikult, ka ennast. Selle üks näide on see, et kavatsen teha ikkagi eesti keeles kõne, kuigi see pole mulle kohustuslik. Ma kavatsen rääkida oma selle kevade armastusest, the school'ist. Ja kavatsen sinna sisse pikkida oma usu oma klassi, oma armasuse nende vastu.
Kogu see plaan on tegelikult natuke minu jaoks sügavam kui lihtsalt ärategemine või aktivism. Ma olen ammu igatsenud väljundit oma südamele. Just see ongi see. Just nii ma tahangi elada, mulle tundub. Hullumeelselt, valgustades ja armastades nii, nagu keegi teine seda teinud pole.
See armastus tõusis eriti päevakorda vist üle-eelmine teisipäev, kui peale eesti keelt tundsin, et ma pole midagi väärt. Ma küsisin endalt sulaselges ja pisaratega immutatud eesti keeles: "Mis mnõte on elada, kui ma pole milleski parim? Ei kirjutamises, ei jooksmises, õppimises, olemises. " Kui ma peale seda breakdowni jälle üles tõusin, sõnastasin enda jaoks selgelt, et kui ma pole parim jooksja, saab minust parim armastaja. Jah, kavatsen armastada teisi nii, nagu seda keegi teine pole teinud. Isegi rohkem, kui ema Teresa. Ja ema Teresa on öelnud: Kui sa armastad nii väga, et see teeb haiget, pole enam valu, vaid hoopis rohkem armastust. Ja nii on. Ma olen õppinud ära, harjutamise teel tingimusteta armastuse kunsti. Ja see pole omal moel isegi kunst, sest sellega saavad kõik hakkama, kui me ainult laseksime lahti hirmudest ja valehäbist. Tunneksime ennast natuke rohkem vabalt.
See algab ikkagi armastusest enda vastu. Eesti inimesel on justkui häbi ennast armastada. Õnneks avanevad ka meie silmad ning läbi selle hoolimise on paljugi muutunud. Näiteks hoolib Rainer Nõlvak ilmselgelt Eestist, korraldades ja unistades, muutes sellega maailma paremaks. Ma arvan, et see julgus natuke hullumeelne olla teeb teda õnnelikuks. Kõhu sees õõnsustunne ja adrenaliinitulv veres, hüpates tumedasse vette, tasub ennast ära. Selle nautimist pean aga õppima. Ega ma kardan ka!
Ladakhiga on tihti samamoodi, et ma lihtsalt ei tunne ennast nii vabalt sellest rääkides, sest see on mul nii südamel lähedal. See on mu sisse kasvanud. Kui ma aga sellest räägin, võin ma ńii vabalt ära rikkuda enda jaoks nii ideaalse asja. Sama on sellega, et kui me grupina kasvame (mis ka kindlasti juhtub) siis kerkivad esile igasugused triviaalsed probleemid, näiteks söök koosolekul, mis tegelikult suures plaanis üldse ei loe, aga mina võib-olla ei oska piisavalt inimestele seda mõtet, tegelikku mõtet südamesse istutada. Minu seosetut juttu selgitaks võib-olla näide RaMist: kui seda rajati, oli põhirõhk nendel väärtustel ja selles südamega asja ajamisel. Meie, õpilased, oleme muutnud asja nii, et pilk püsib pidevalt nende pisiprobleemide peal: üks mitterahuldav õpetaja, halb hinne. Niisugune asi, kui mina oleks Hannes Tamjärv, teeks mul kül meele kurvaks ja tekitaks tunde, et KURAT KÜLL! SEE POLE JU ÜLDSE OLULINE!
Ja inimesed kardavad tihti armastatud olla. Sandra näiteks: ta ärritub, kui ma ütlen talle "kallis" või "kullakene". Sama on paljude inimestega: kardetakse intensiivset silmsidet või romantilist õhkkonda (ka mina, pean alati selle mingi nõmeda naljaga ära rikkuma), puudutusi või pisaraid. Ehtne näide on see, et kui mul seesama mental breakdown oli, siis puudusin ühest tunnist. Küsiti, et kus ma olin. Mina sihilikult vastasin selle peale, et valasin tualetis pisaraid. Enamus inimesi pööras selle peale jutu teisele teemale. Kes raskeid teemasid ja tundeavaldusi ei karda, on aga Ingrid. Reaalselt, tema toob tähelepanu sellele, et MINA teen tõsise koha peal huumorit.
Ma iga päev tunnen, kui palju on seda kasutamata potensiaali, IGAÜHES. Ja mis selle minu arvates välja toob? Ikka meie vana sõber ARMASTUS.
Vau, see sai kirjutatud 20 minuti jooksul ja otse südamest.
ARMASTAN SIND!
Sanna.
No comments:
Post a Comment