SMOOTH AND SMOLDERING

Elu on nii ilus praegu! Ma lihtsalt saan kuidagi olla nii mina kui ühel inimesel võimalik on. Osa sellest on ka see sajaprotsendiline armastuse õhkkond, milles ma ennast hõljumas tunnen. Ma kohtun nii paljude positiivsete inimestega, et see annab mulle kohutavalt jõudu. Päevad on tegemisi täis - kunstiring, Corneliuse projekt, väitlus, hispaania keel ja LADAKH, loomulikult. See motiveerib nii kõvasti, kui päevad tegemisi täis ja kohustusi palju.

Panen teile südamele, et alati olge see, kes te alati olete. Nii ära leierdatud teema, aga tõde nontheless.

Muresid on ka.

Mind aetakse nii vihale. Või kurvaks, kui aus olla. Minu ootustele ei vastata. Minu viha ei kanna vilja. Nagu miski kannaks. Nüüd ma siis tean, mida tähendab söötis maa või kurnatud muld. See sa oledki. Ma ei saa aru, kas sa ise saad aru, et sa see oled. Et ma üldse püüan. Või, hetkeolukorrast lähtudes, vihane olen.

Ma pole kunagi kuri olemises hea olnud. Ega vihastamises.

Ma tean, et see ei vii sihile, aga kõik mu ülejäänud relvad hakkavad kuluma. Vihaga on lihtsalt kergem tegeleda. Vihata on lihtsam, kui tunnistada, et mul on valus.

Peaks tihemini kirjutama, see on nii mõnus.