464

Mul on veel 464 minutit olla 16 aastat vana. Nii imelik!

Paljude asjadega on nii, et kui me hakkame mõtlema, et kui palju aega õige selleni on, siis võtab ikka hirmuhigi peale küll. Näiteks elu enesega. Ühes keemiatunnis arvutasime, et kui naise keskmine eluiga on 73, siis kui palju meil ümberkaudselt elada jäänud on. Kuigi saadud arv oli suur, tundus selline tiksuv kell meie peade kohal justkui mingi käivitava faktorina. Et peaks minema, peaks tegema. Nii paljud sõnad on veel ütlemata ning paljud olulised inimesed kohtamata.

Nii paljud raamatud lugemata ja filmid nägemata.

Eks ole ju õudne!

Peaksime elus tegelemagi asjadega, milledega tegeledes ei ole kahju, et 0.0001 % elust sellele läks. Minul on see kirjutamine, mistõttu otsustasin, et oma 464st minutist (nüüd on juba 460) kasutan u 10 ära kirjutamiseks, sest see ongi just minu jaoks see, millest mul kahju pole.

Ka täna hommikul, kui ma saabusin kooli umbes 2 kg Kass Arturi koogiga, mõtlesin, et see on nii õige asi, mida teha. Sest kui ma homme sureksin, ei kahetseks ma, et olin kella poole üheni üleval ja küpsetasin oma klassile. Nad olid nii rõõmsad ja neile maitses, mis tegi mind 100 korda rõõmsamaks, kui nemad iialgi olid.

Sellel koogitegemisel füüsiliselt ei olnud mingit seost selle tegeliku tähendusega. See oli minu viis öelda: "Ma armastan teid!" Ja ma ei kahetse midagi.

457 (Selline tunne on, et peaks peole minema ja kõvasti karjuma, et 17, come and get me, juhhuuuu!)

Elust üldisemas plaanis rääkides olen päris palju väljas käinud. Aga nüüd pean minema.

453

Sanna