Kui rääkida üldse mingistki haridusest või arengust inimese sees, siis ei saa üle ega ümber sellisest asjast nagu tagasisiside. Kui see puuduks, ei oskaks inimene üldse oma käitumist reguleerida või muuta, seega jääks see samaks, midagi ei muutuks, et paraneks, ei halveneks.
Seega, inimkonna arengu seisukohalt on oluline, et antaks objektiivset tagasisidet, et inimesed saaksid areneda. Milline on aga objkektiivne tagasiside? Eestlaslik pragmaatilisus on meid harjutanud, et kui juba tagasiside andmiseks läheb, siis häid asju pole mõtet mainida, need on juba niigi okeid, pigem kummardume selle halva poole, et siis inimene saaks kohe teada, mida ta valesti tegi ning end parandada, muuta.
Kahjuks inimene aga nii ei tööta. Inimene nimelt vajab tõusvas joones arenguks positiivset tagasisidet rohkem. Miks? Asi on selles, et enamasti kardetakse eksida, mis halvab ka igasuguse progressi võimalused. Selleks, et toimuks edasi liikumine, on võib-olla vaja alguses seda, et minnakse valele poole. Jõutakse külla, kus hallide juustega lehma lüpsav vanaeit ütleb sulle, et "ma arvan, et järgmine kord mine sealt ristist hoopis paremale" ning kõnnid aga tagasi, nüüd õigele poole ja jõuad kohale. Selleks, et reis aga üldse võimalik oleks, on hea kui tal üldse viitsimist on. Viitsimist on siis, kui sul on hea tuju, sõbrad.
Hea tuju on siis, kui sind armastatakse.
Sa tunned armastust läbi heade sõnade. Näiteks läbi kiituse/positiivse tagasiside.
Give me love, honey!
Sanna
No comments:
Post a Comment