Aina kirjutan ja kustutan. Kirjutan ja kustutan. 

Tahtsin rääkida surmast, kui aus olla. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kes matustest, verest, valust mõtleb. 

Ma ei taha ära surra, kaugeltki mitte. Elu on kõige ilusam asi, mis minuga juhtunud on. Siiski on huvitav spekuleerida selle üle, mis saab, kui me sureme. 

MILLISEID MATUSEID MA TAHAN? 

Kui ma suren, tahan ma, et mind kremeeritaks ja visataks merre. See tundub kõige humaansem meetod kuidagi, sest mul on viimasel ajal tekkinud haiglane hirm ära unustatud saamise ees. Mis saab, kui 200-300 aasta pärast ei tea keegi minu nime ja haual ei käi? Minu hauakivi oleks sammaldunud ja ümber kukkunud. Plats oleks rohtu kasvanud ja keegi ei käiks seal 200 aasta pärast niikuinii. Mulle meeldib käia surnuaedades, uurida surma-ja sünnikuupäevi, nimesid, riste ja hauakive. Siiski on mul alati masendav mõtleda nende inimeste peale, kes kunagi elasid, armastasid, hingasid ja tundsid sama valu, mis meie, kuid see kõik on maailma mastaabis justkui mittemidagi ning unustusse vajunud. Just ära unustatud on õige surm ning selles mõttes tahan ma igavesti elada.

Merre või jõkke viskamisel on veel ka see eelis, et kes iganes mere ääres on, ikka saab kadunukest meenutada ning temaga mõtetes koos olla. Ükskõik, kus sa ka ei viibiks. 

Selle ilusa mõttega lõpetan. 

Sanna