Ma olen ikka veel lummuslikus segaduses seoses Õhtuga. See iseenesest ei tähendanudki midagi, tahan ma endale kinnitada. Selles ei olnud midagi erilist. See oli üks nendest õhtutest, kus kõik tundub maagiline, aga välja ei tule midagi. Seda kinnitab mulle mu aju.
Minu aju ütleb mulle veel, et ära hüppa pea ees vette, võid surma saada. Minu mõistus ütleb, et kaevu põhjast kulda ei leita ja lõviga võideldes ellu ei jääda. Normaalselt väljendudes: mul pole mõtet tulega mängida, eriti, kui inimene mitte kunagi ei muutu.
Seda, mida minul pakkuda on, ei ole palju ning see ei erine teistest kuigi palju. Seda ei ole piisavalt, et Tal oleks kasvõi SOOVI teistsugune olla. Tahet ja julgust, sest uskuge - muutumiseks on julgust vaja. Eriti selles olukorras, kus meie oleme.
Kas pole mitte kurb, et ma arvan, et mul ei ole midagi erilist pakkuda? Selline väljendus näitab, et ma ei tunne ennast eriti kindlalt, eriti, kui asi puutub Temasse. Kas see on tõsi? Kas see on vale? Ma ju ei tea. Please prove me wrong.
Sanna
No comments:
Post a Comment