THE TOWN

Käisin täna jälle ühte võimast filmi vaatamas, pean oma elamusi teiegagi jagama.

Selle nimi oli The Town inglise keeles, mis eesti keelde oli tõlgitud Külm'a Linn'a nime all. Lugu rääkis peategelasest Doug'ist, kes oma nelja sõbraga USA linnakeses nimega Charlestown elas ja panku ning rahaautosid röövis. Kõik muutus päeval, mil rööviti panka, kust võeti ka pantvang, loomulikult juhtus selleks olema imekaunis naine, kellel nimeks Claire.

Claire lastakse lahti. Selleks, et vältida äraandmist ning vahistamist, läheb Doug Claire'i jälgima, kuid ei suuda ahvatlusele vastu panna ning hakkab temaga rääkima. Claire tema häält ära ei tunne. Kellegi teise teadmata areneb nende suhe romantiliseks. Kuigi Doug tunneb pidevaid süümepiinu Claire'i ees, aitab ta siiski tublisti kaasa tema paranemisprotsessile.

Mis juhtub edasi? Veidi aega ja paar röövi edasi saab Claire teada, et tema kullake osales röövis, mis teda meeletult traumeeris. Loomulikult on ta väga vihane, kuid ootuspäraselt lepivad peategelased siiski ära. Doug lubab, et jätab röövimise maha.

Seda ta loomulikult ei tee. Miks? Seda vaadake ise.

Miks mulle see film meeldis?

Esiteks, ma armastan filme, mis suudavad minus selliseid tundeid tekitada, et pisar silma tuleb. The Town suutis seda teha. Ma ei suuda vastu panna meheliku tugevuse murenemishetkedele, eriti, kui asi puutub naisesse.

Teiseks, mul on nõrkus lootusetuse ees. Kui Dougi sõber oli ümber piiratud umbes 200 politseinikust, andis ta alla. Tema elulootus oli hävitatud ning tal ei olnud enam millegi nimel elada. Selline karakteriseering on geniaalne! Braavo inimesele, kes mõtles välja kuldketti ja kuldset südant omava James Coughlini.

Mis mulle veel meeldis.. Ma nautisin eriefekte ja verd, lahedaid kostüüme ning sisukaid, kuid valusaid dialooge.

Näide:
Doug MacRay: I need your help. I can't tell you what it is, you can never ask me about it later, and we're gonna hurt some people. 
James Coughlin: ...Whose car we takin'?


Kostüümid: 

Vot see on sõprus! Sõprusest rääkides, see film näitas mulle kurjategijate ja pättide sisemaailma, kinnitas veelgi minu arvamust, et kõigel on põhjus. Ma sain aru, et seadused meie maailmas on ühekülgsed ning et vanglad ainult suurendavad kriminogeensust. 


Kuidas me saaksime enda lapsed, vennad ja sõbrad õnnelike ja turvalistena hoida?


Sanna