Võõrdun vist headusest.. tunnen, et olen võlts, vale ja elan elu vastupidiselt oma väärtushinnangutele. See madaldab ka mu enesehinnangut ja toob mind maa peale, ausalt öeldes isegi madalamale, sest noh, kuigi ma ei kuule just tihti, et ma olen otseselt HALB inimene, tunnen just iseennast kõige paremini ja tean, et olen palju paremaks suuteline.
Selle parima poole toovad minust välja just TÕELISELT head inimesed, ma loodan, et nad ise saavad aru, kui erilised nad mulle on, või, antud olukorras, saavad sellest kunagi aru ja annavad mulle andeks, et ma vahepeal vale ja võlts ja halb olen.
Näiteks kui ma tahan valesid asju. Kui ma räägin valesid sõnu või ei mõtle piisavalt, suunan oma energia valedele eesmärkidele, teen halbu asju, OTSESELT, jah, teen valesid asju.
Ma olen sisemiselt hea, ma tean, aga kas ei tee see mind just halvemaks, kui ma käitun vastupidiselt oma sisemisele minale? Kas ei ole see just hullem? Kõik inimesed on sisemiselt head, aga mõned on välimiselt halvad, kinnised, haiget saanud.
Mina ei ole haiget saanud, miks ma käitun siis nii, nagu peaksin ennast millegi eest kaitsma? Miks ma loon endast võltsillusiooni?
Minu sees on nii palju küsimusi, ma saan 100% aru, miks inimesed kloostrisse lähevad. Tahaksin ka, kuigi see on põhimõtteliselt põgenemine oma probleemide eest. Täiskasvanuelu on nii keeruline ikka, kõigi kohustuste, raskuste, eesmärkide, purunenud unistuste, ülesannete ja ootustega. Ma tahaksin aega tagasi keerata, lapsepõlve, kus polnud hunnikutes kodutööd, öösel üleval õppimisi, unistusi, mida ma tunnen, et tegelikult teoks ei saa ja imelike kompleksideta. Kõik oli siis veel võimalik.
Kas ma ei tao pead mitte vastu seina, öeldes, et minust saab maailmakuulus ajakirjanik, maailmaaitaja, raskustega vastasseisja, keegi? Miks peaksin mina just see eriline olema? Sest minus pole lõppkokkuvõttes MIDAGI erilist. Öelge teie, mis tahate.
Kammoon, kui juba gümnaasium raske on, kuidas peaksin hakkama saama elu endaga? Lapsed, töö, armastus - kuidas inimesed sellega hakkama saavad? See koorem on nii raske kanda. Ma ei taha võtta kätte muusika konspekti, matemaatika raamatut, järgmist kohvitassi, seda raadioprogrammi, ENNAST!
Aina rohkem saan ka aru, miks inimesed suve armastavad.
Lisaks tunnen ennast absoluutselt nagu fail friend. Ma ei helista kunagi tagasi, unustan sünnipäevad, ei ole esimene, helistamaks sõbrapäeva puhul, ei leia piisavalt aega teie jaoks. Pole tihti piisavalt toeks, ei küsi piisavalt, ei hoia silma peal. Kuigi ma TAHAKS! Ma tahaks koos olla, helistada, teha kingitusi ja rääkida, mõelda KORRALIKKE mõtteid, anda edasi tõelisi emotsioone, aga ma ei tea, kas ma enam suudan.
Mul oleks vaja korralikult armuda, I guess.
Aega ja kokkuvõtmist. Enda kokkuvõtmist, et saaksin asjad õigel ajal tehtud. Trenni minna, et füüsilist veidi teha, rohkem kohustusi, nagu hobune, kellel on vaja suurt koormat, et sellega harjuda.
MY DREAM:
Oscar Wilde:
Experience is simply the name we give our mistakes.
No comments:
Post a Comment